Kontoplaan on raamatupidaja jaoks kõige tähtsam tööriist, mille kaudu tehakse kõik raamatupidamistehingud. Kuna raamatupidamist mittetundvale inimesele võib kontoplaani mõiste veidi segane olla, toome siinkohal välja väikese ülevaate, mis loom see kontoplaan ja konto ikkagi on.

Kontol on tavaliselt vähemalt neli välja: number, nimi, tüüp ja saldo. Esimesed kaks on kirjeldava iseloomuga – näiteks kontonumbrile 11000 vastab tihtipeale nimetus kassa.

Kontosaldo kirjeldab seda, kui palju on konto jääk – kui kassakonto saldo on 1000, siis kassas peaks olema 1000 EUR raha.

Tüüp on konto üks peamisi omadusi, andes infot selle kohta, kuidas ta käitub.  Erinevad kontotüübid on järgmised:

• Varakonto – kirjeldab bilansis aktiva poolt. Varad on kõik erinevad reaalselt mõõdetavad väärtused nagu raha, nõuded ostjatele, põhivarad, finantsinvesteeringud.
• Kohustused – kirjeldab bilansis passiva poolel kohustusi ehk võlgu.
• Omakapitalikonto – kirjeldab bilansis passiva poolel omakapitali ehk netovara.
• Tulukonto – kõiksugused tulud.
• Kulukonto – kõiksugused kulud.

Mida siis kontod kirjeldavad? Eelkõige eelnevast tabelist on näha, et kontoplaani alusel pannakse paika bilanss. Kuid lisaks bilansile kirjeldavad kontosaldod ära kogu ettevõtte raamatupidamisinfo – nende alusel koostatakse ka teised finantsaruanded nagu kasumiaruanne ja rahavoogude aruanne.

Teoorias saaks eelneva tabeli järgi üks organisatsioon hakkama ka viie kontoga: varad, kohustused, omakapital, tulud ja kulud. See ei annaks aga piisavalt infot, sest tavapärane kontoplaan kirjeldab ettevõtte kõiksuguseid näitajaid: kui suured on võlad tarnijatele, kui palju on kliendid võlgu, kui palju peaks käibemaksu tasuma, kui suure osa tuludest moodustavad muud äritulud jne.

Kontoplaan kirjeldab seega ettevõtte raamatupidamist, olles ühtlasi alus, mille najal ehitatakse finantsaruanded üles. Seega muudetakse kontosaldosid alati kui tehakse mingi majanduslik tehing – iga arve, makse, palgakande ja kõige muu puhul.